Seljakotiga maailmas

Pulma kolmas, kõige olulisem päev algab nii, et pruut ja peigmees tulevad koos peigmehe koju, kõik sugulased (pluss meie) annavad neile oma õnnistuse ja neile puistatakse pähe värvilisi riisiterasid.

Õnnistamiseks pannakse käsi pea peale.

Seejärel läheb kõige kitsam perering mošeesse (meie perekonnad kuuluvad Ismaili moslemite kogukonda), et seal abielu vormistada ja anda allkirjad.
Õhtul toimub pulma viimane, kõige pidulikum sündmus Reception ehk vastuvõtt. Kui eelnevad üritused on perekondadele, siis vastuvõtule on oodatud ka muud sõbrad-tuttavad. Reception'i alguseajaks oli määratud kl 19:30 ning toimumiskoht 20 minuti autosõidu kaugusel kodust. See, kuidas perekond sinna lõpuks kohale jõudis, iseloomustab hästi indialaste stressivaba ja paindlikku suhtumist igasugustesse kellaaegadesse. Meie Margusega korralike eestlastena panime ennast riidesse (pidulikud pulmarõivad oli eelneval päeval meile ostnud Firoze perekond), mina lasin end riietada, et see "kardin" ikka õigesti ümber saaks ja olime seega aegsasti enne kella seitset valmis. Ja edasi me ootasime.

Ootame

Ootasime, ootasime, tehti masala teed ja keegi ei muretsenud selle pärast, et Reception oleks pidanud juba peale hakkama, Kell 19:30 hakati lõpuks riietuma. Seejärel peomaja poole sõites "avastati", et tänavatel on ummikud (nagu ikka iga päev Mumbai tänavatel). Kõige selle tulemusel sai Reception lõpuks kl 21 alata. <3

Receptioniks valmis

Reception on nagu presidendi vastuvõtt, külalised seisavad järjekorras, et minna lavale noorpaari õnnitlema. Samas antakse üle ka kingid ja tehakse kõigiga fotosid/videoid.

Õnnelik noorpaar vastuvõtul

Vahepeal tuuakse pulmatort, mida lähiperekond üksteisele käega suhu paneb.

Pulmatort

Vastuvõtt on pikk ja kurnav, külalised saavad vahepeal käia endale süüa võtmas, noorpaar aga jätkab õnnitluste vastuvõtmist. Pakun, et kohal on umbes 300 inimest.

Vastuvõtu ajal kujunes minu ja Marguse ümber omaette meie "vastuvõtt", sest vähemalt pooled kogu pulmaliste massist soovisid selliste eksootiliste külalistega nagu meie pilte teha <3

Firoze vennaga

Peale umbes kolm tundi kestnud vastuvõttu saab noorpaar koos vanematega lõpuks lauda istuda ning peale söömist saadetakse nad pidulikult hotellituppa.
Palju õnne, armsad Neha ja Firoz! <3
बधाई हो
અભિનંદન

Pulma teine päev algab sellega, et peigmees saab lõpuks duši alla ja küürib turmeriku maha. Samal ajal tehakse pruudi kodus pruudile turmeriku tseremooniat. Kui õhtu on käes ja pruut ka puhtaks pestud, siis läheb peigmehe perekond pidulikult pruudi majja, kaasas kuldpaberisse keeratud kandikud, millel on pruudi pulmakleit ja muud erinevad kingitused. Pruut ja peigmees kohtuvad, perekonnad ühinevad.

Neha ja Firoz saabuvad peole

Järgneb pidu tantsude ja lauludega. Igaüks, kes soovib, läheb lavale ja esitab tantsu, sealhulgas ka pruut. Peigmees laulab oma cousin'i kitarri saatel.

Pruut Neha nõbudega tantsimas.

Minu meelehärmiks nõudis pulmarahvas (ca 150 inimest) huilates ka "euroopa külaliste" ehk siis minu ja Marguse tantsu näha. Õnneks saime kuidagimoodi hakkama ja tohutu menu peale selle

Peo lõpetab toit, milleks on kitseliha masala, riis, dal (läätsekaste), mingi aedviljahautis, chapati (õhtuke leib), joogiks pakutakse buttermilk'i, mahlu ja coca-colat, fantat. Kitseliha pakutakse kõigil kolmel päeval. Seekord süüakse laua taga (mitte põrandal), kuid endiselt muidugi käega.

Meie suurimaks rõõmuks juhtus lõpuks see, mida olime ammu oodanud - hea sõber Firoz abiellub. Meie Margusega olime muidugi kutsutud pulma, toimumiskohaga Mumbais.

Pruudi leidis Firozele tema ema - see on Indias täiesti tavapärane. Tänapäeval võib siiski endale ka ise kaaslast otsida - rangelt oma kasti siseselt loomulikult - kuid igaljuhul peavad mõlemad perekonnad selle valiku heaks kiitma, vastu ei tohi olla ükski sugulane,
India pulm kestab kokku kolm päeva. Esimesel päeval pruut ja peigmees omavahel kohtuda ei tohi, kohtutakse alles teise päeva õhtul. Pruudi kodus toimub esimesel päeval Heena art ehk siis kogu pruudipoolsed sugulased on koos, kõigile naistele tehakse kätele hennamaalingud. Kõige rohkem maalinguid saab pruut, tema saab mustrilised käed kuni õlgadeni välja,

Heena art day

Hennamaalingute tegemine on aeganõudev ettevõtmine, vahepeal antakse süüa, pruuti toidetakse, sest maalingud kätel kuivavad paar tundi.
Sama päeva päratlõunal toimub peigmehe kodus koos tema perekonnaga Turmeric ceremony - tseremoonia, mille käigus sugulased määrivad peigmehe nägu, käsi ja jalgu turmeriku (ehk kurkumi) pastaga.

Turmeric ceremony ettevalmistused

Kõigepealt moodustatakse põrandale värvitud riisist svastika kuiund, Sinna peale pannakse väike põlev küünal, millele omakorda kummuli keeratud augukestega metallist anum ja selle peale kaunistustega pingike, millel peigmees kogu tseremoonia aja istub.

Kui puhtast pinnast puudu tuleb, siis lõigatakse või rebitakse riiete käised ja püksisääred katki, et sinnagi pastat määrida. Peigmees sel päeval end ei pese, turmerik peab saama "tõmmata". Alles järgmisel päeval võib ta duši alla minna.

Pärast tseremooniat tantsib pere ringis, samuti lauldakse. Kõik tegevused toimuvad umber 4x4 meetrises elutoas. See on nii tore, kuidas indialastel pole mingi probleem taolises ruumis umbes neljakümnekesi pidutseda. <3

Samal ajal on valminud köögis toit ja põrandale laotatud linal süüakse ühiselt. Süüakse parema käega ja austuse märgiks annavad väärikamad pereliikmed noorematele käega toitu suhu.

Ema annab Firozele peoga toitu.

Margus on käega söömises juba kogenud.

Toit on Indias nii olulisel kohal, mitmekesine ja hea, et väärib omaette postitust. Oli hea alustada kodusest toidust meie India "peres", kus saime teada põhitõed ja harjutada riisi-kastmeid oma parema käe abil kohmakalt sööma.

Kodune lõunasöök.
Kodus süüakse põrandal, selleks laotatakse laudlina põrandale, pere istub Buddha asendis ümber lina ja süüakse pareme käega, sest käega süües on toidul kõige puhtam maitse. Üldjuhul leivad - chapati - küpsetatakse alati kodus. Roheline kaste kausis on Dal - vürtsikas ja maitsekas läätsesupp või kaste, mida süüakse riisi või chapatiga. Peale sööki juuakse Buttermilk'i (pett, aga väga lahja ja vedel) soola ja musta pipraga ja süüakse natuke fenkoli seemneid. See pidi kõhule eriti hea olema.

Hindud ise on käega söömises väga osavad.
Kuigi vahel hoiatatakse, et tänaval ei tasu süüa, siis Indias on seda praktiliselt võimatu järgida. Tänaval pakutakse kõikvõimalikku toitu, üks maitsvam kui teine ja kohalikel on tugev harjumus alati tänaval midagi süüa. Sõime ka meie, maitseelamused on head ja tervised korras. Eriti palju leidub Panipuri müügilette. Panipuri on taimetoit (nagu enamikud hõrgutised sealkandis), krõbe õhuke seest tühi pallike (puri), mis täidetakse maitsestatud veega (pani), tamarindi chutney, masalaga, sibulaga ja kikerherne hautisega. Kõlab veidralt, kuid maitseb taevalikult.

Panipuri müügilett Vasais.
Mumbai on täis imehäid Pure Veg restorane, praktiliselt sõimegi ainult taimetoitu, sest see on nii mitmekesine ja maitsestatud, samuti rammus, et liha järele puudub igasugune vajadus. Alkoholi praktiliselt kuskil ei müüda, kohalikud inimesed ise üldse ei joo ja nad ei tule ka selle peale, et külalisele midagi pakkuda. Sellises keskkonnas ei tule endalgi meelde midagi alkohoolselt soovida ja nii peabki piinlikkusega tunnistama, et see oli vist esimene reis, mille jooksul mitte grammigi alkoholi ei tarbinud. Piinlikkusega selles mõttes, et õhtune klaasi veiniga lõõgastumine on seni ikka reiside juurde kuulunud harjumus olnud. Kuid tundub, et täiesti tarbetu harjumus.

Pure Veg restoranis perega.

Sööme populaarset Pav Bhajid.
Pav (hääldatakse "pao") on pehme sai ning bhaji on erinevad aedviljad imehästi maitsestatud, hautatud ja purustatud kujul. Peale pannakse värkset punast sibulat ja pisut sidrunimahla. Toit on väga tuntud ja hea.

Järjekordne taimetoidurestoran ja üks mu lemmiktoit Paneer Kolaphuri.
Kolaphuri on Maharashtra osariigi toit, nimetatud ühe sealse kohanime järgi. See on erinevad aedviljad omapärases väga vürtsises punases kastmes, mille olulised koostisosad on muuhulgas curry masala, tšilli, porgandid ja kookos. Veg Kolaphuri on ainult aedviljadega, Paneer Kolaphurile on lisatud tükkidena India pehmejuustu. Süüakse leivaga nagu chapati või roti.

Mumbai lähedased rannad sobivad küll aja veetmiseks tuhandete teiste inimeste seltsis ja jalgupidi meres kahlamiseks, siis ujumiseks ja päevitamiseks on nad siiski liiga sodised ja ülerahvastatud, kõige sobivamad asuvad Goas. Kui jätta Mumbaist Goasse sõidu planeerimine viimasele minutile, siis pead seisma silmitsi tõsiasjaga, et kõik rongipiletid on välja müüdud. Nii sattusimegi sõitma ööbussiga, sleeperiga, sõiduaeg ca 14 tundi.

Meie väike reisiseltskond sleeper-bussiga Goasse.
Mumbaist ja Vasaist saabununa tajud Goad olulisemalt "läänelikumana", kui nii võib öelda. Rahvamasse pole, tänavad on puhtamad ja hulganisti on portugalipäraseid maju.

Tänav Goas, hoopis teistsugune kui Mumbais.
Rannad on valge liivaga, lained suured ja soojad, palmisalud taustaks.

Golva Beach Lõuna-Goas.
Toit on sama suurepärane kui Mumbais ehkki rannarestoranides ca 5 korda kallim kui Mumbai tänavatel.

Populaarne Baga Beach Põhja-Goas lõputute rannarestoranidega. Värske salat, arbuusimahl, roti ja tomatisupp.
Mingil põhjusel ei oska hindud üldjuhul ujuda, vees hullatakse niisama, tavaliselt riietega või poolenisti riietega. Rannavalve karjub pidevalt, et nad liiga kaugele ei läheks ja ära ei upuks.

Maastik on kaunis ning ronimine ja matkamine kaljudel keset loodust on puhas rõõm.


Baga Beach'i ümbruse kaljud ja mäed.

Poisid turnivad õnnelikult mäekülgedel.

Maharashtra osariigi pealinn Mumbai (endise nimega Bombay) on India rahvarohkeim linn, hinnanguliselt 20 miljoni elanikuga. Tegu on riigi finantskeskusega, kõikide võimaluste linnaga, kuhu tullakse töö leidmise lootuses kokku kogu riigist. Mumbai on kontrastide linn, hiiglaslikud uued pilvelõhkujad on kõrvuti väärikate viktoriaanlike ja art deco hoonetega, samas on sodised tänavad tohutult ülerahvastatud ja sealsamas lähedal laiuvad slummid. Mumbais asub ka Bollywood - maailma suurim filmitööstus.
Esimene asi, mis Mumbais harjumist nõuab, on meeletu ülerahvastatus, mida peab arvestama kasvõi rongisõidul.

Meie oma perega raudteejaamas, kus - nagu hiljem selgus - tegelikult pildistada ei tohi.
Rongilt hakatakse maha hüppama juba sõidu pealt, sest pealetulijad trügivad peale sama kiiresti ja muidu sa reaalselt ei pääse oma peatuses välja.

Rongid sõidavad, uksed lahti, reisijad poolenisti sealt väljas.

Rongid on ülerahvastatud, mis aga ei takista lisaks tävavakaubitsejatel seal on kraamiga edasi-tagasi trügimast ja häälekalt kaupa pakkumast.
Mumbai südamesse, eriti peamise turistimagneti Gate of India juurde jõudnuna ootasin, et see on valgetest turistidest tulvil. Tegelikult see ongi turistidest tulvil, kuid kõik on India siseturistid tervest riigist. Päeva jooksul kohtad isegi südalinnas maksimaalselt võibolla kümmet valget.

Gate of India juurde suundub iga endast lugupidav turist Mumbais.

Gate of India. Kõikjal koos perega: pildil Margus, Firoz, Firozi vennanaine ja vennalapsed.
Gate of India ja selle taga asetsev Tai Mahal Hotel on kõige paremini vaadeldavad mere poolt, seetõttu on mõistlik võtta ette laevatuur.

Margus ja Firoz ning taustal maalilised Gate of India ja vasakul Taj Mahal Hotel.
India Värav on Mumbai kuulsaim maamärk, mis Briti võimu õitseajal saabujaid India kallastel tervitas. Irooniliselt lahkusid Briti väed peale India iseseisvumist 1947. aastal samuti selle värava kaudu. Arhitektuuriliselt on kombineeritud elemente nii Rooma Triumfikaarest kui ka Gujarati, Hindu ja Moslemi ehitusstiilidest. Taj Mahal on suurejooneline hiiglaslik hotell, mis püstitati 1903. aastal. 2008. aastal korraldati nelja pakistanlasest terroristi poolt hotellile rünnak. Praegu peab piirkonda saabudes läbima põhjaliku turvakontrolli.

Kuum udune päev ja vaade Mumbai maamärkidele.

Teine imelise auraga koht Mumbais on Marine Drive, 1920. aastatel merest kuivendatud maismaale ehitatud promenaad. Sellel 3,6 kilomeetri pikkusel promenaadil on alati palju kohalikku rahvast istumas, peresid piknikku pidamas, paarikesi romantiliselt aega veetmas.

Õhtupoolikupäikeses on Marine Drive ilusaim.
Ööpimeduses särab tuledes Mumbai lähedal merre ehitatud Haji Ali mošee.

Haji Ali haua juurde viib tõusu ajal vee alla jääv tamm.
Kesklinnast põhjas asub Juhu Beach, rand kuhu ei tulda päevitama, vaid aega veetma, pidutsema, kriketit mängima. Tänavatoiduga ja puuviljadega kaubitsejaid on rannaliival palju, kohalikku teed (chai) pakkub mannerguga ringikõndiv mees.

Margus läheb avastama Juhu Beachi lõbustusi.

Tore on omada Indias kohalikku sõpra, siis näeb igaljuhul nii mõndagi, kuhu muidu kunagi ei satuks või mille peale ei tuleks. (Thank You for everything, Firoz!). Näiteks Vasai, Mumbai eeslinn, kus on tublisti rohkem kui miljon elanikku.

Vasai. Mumbai eeslinn. Elavad seal üheskoos hindud, kristlased, ismaili ja sunni moslemid ja võibolla kedagi veel.
Pole aga mitte ainsatki turisti mujalt riikidest ja kindlasti mitte ühtegi valget inimest, kuna puuduvad ülemaalise tähtsusega vaatamisväärsused ja keegi ei tule selle pealegi, et Vasaisse sõita. Seetõttu tundsime end nagu muuseumieksponaadid, meid vaadati ja julgemad palusid, et kas tohib meiega koos ühe selfie teha.

Vasai tänavad. Puhtamad ja vähem ülerahvastatud kui Mumbai südames.
Eraldi tasub tähelepanu pöörata sellele, kui elegantselt Indias naised riietuvad. Kõige levinumateks riietusesemeteks on sari või siis punjabi [panžaabi].

Sari on riietus, mida sobib kanda igal pool, kantakse poodi minnes, tänaval, tööl, pidudes, pulmas. Sarid on linnapildis tõeliselt kaunid. Punjabi on pikad laiad püksid ja pikk, küljelõhikutega pluus ning õlgadel sall või loor. Samuti ilusad, värvilised. See riietus on pisut igapäevasem. Jalas kantakse tavalisi varbavahe-plätusid, teistsuguseid jalatseid näeb väga harva.
Jalgrattaga sõitmine seal autode, rikšade ja tänavaaukude vahel ei oleks kindlasti hea mõte, kuna aga rattapoe omanik seda nii palus ja ise koos müüjaga ka kaasa tuli, siis tundus see peaaegu turvaline. Ja muidugi hea võimalus pääseda paikadesse, kuhu rikšaga ei mahu ja jalgsi oleks pikk maa.

Mina koos Firoziga. Suund on Fort Vasai ehk Fort Bassein'i poole.

Kogu meie rattaseltskond va Margus, kes on kaamera taga.
Rattapoe omaniku huvi oli teha meist koos oma ilusate ratastega pilte oma poe reklaamimiseks. Igati eksootilised modellid, kas pole ja meile see variant sobis hästi.

Fort Vasai.
Fort Vasai on portugaallaste poolt 15. sajandil ehitatud kindlus, mis hiljem inglaste kätte läks. Praegu tulevad selle varemetesse mõned India siseturistid, aga kus põhiliselt kohalikud noored kriketit mängivad.

Kindluse hoovis oli üks kohalik naine parasjagu hõivatud pesupesemisega.

Rattaretke lõpp-punkt kohalikul Vasai rannal.
Indiale omaselt oli rand sodine, kuid sellegipoolest ilus ja kohalike seas populaarne koht õhtu veetmiseks.

FUN MELA
Kolmel õhtul-öösel toimus Vasai tänavatel laat ja hindu festival nimega Fun Mela. Fun Mela on pühendatud Hindu jumalale nimega Sai Baba. Mis tähendab, et õhtu saabudes täituvad tänavad turukaubaga, ostjatega, tänavatoiduga, tantsijate, pillimängijate, lõbustuspargi ja hindu protsessiooniga.

Meie pere kodu tänavakeselt jälgitakse peatänava möllu ohutust kaugusest.

Fun Mela täies hoos.

Pidutsejatest tulvil tänav.

Erinevad hindu jumalad ürituse peategelastena.

Sihanoukist saab pealinna minivan'iga. Kui kannatad ära bussijuhi hullunud kihutamise ja pöörased möödasõidud, muidugi ka kohustusliku söögipausi kuskil teepealses söögikohas, siis oledki 4,5 tunni pärast Phnom Penhis.

Õhtune pealinn täies sagimises.

Üllatuslikult nägime pealinna südames ka glamuuri, mida kuskil mujal Kambodžas tõesti ei kohta. Kogu suursugusus on muidugi seotud kuningaga.

Tõenäoliselt kõige esinduslikum kvartal Kambodžas. Tagumine on vabadussammas, ees ausammas vanale kuningale.

Kuningalossi esise pargi tohutud muruväljakud on ülipuhtaks koristatud, tavapärast kilekotilasu siin ei kohta.

Oma lossist välja vaadates näeb noor Kambodža kuningas pargis hiigelsuurt fotot iseendast. Park on populaarne piknikupaik. Õhtul käis seal vilgas melu.

Lossi lähedastest parkidest eemal taandub linn tavapäraseks ja kamboodžalikuks - tänavarestoranid, rääbakad majad, palju sodi ja väga armsad naeratavad inimesed.

Õhtusel turuplatsil süüakse maha laotatud vaipadel.

Päeval tasub kindlasti minna külastama kaunist suursugust kuningapalee kompleksi (Royal Garden) ja hõbepagoodi (Silver Pagoda).

Royal Garden.

Turisti T-särk minu seljas on põhjustatud asjaolust, et ilma käisteta kleidiga kuninga aeda ei lubatud. Tuli teha kiire ost.

Kambodža suuruselt teine saar pidi olema selline, kust võiks saada kõike, mida me saarest tahaksime: metsikut džunglit, imekauneid randu ja elu koos kohalikega, nii nagu nemadki elavad.

Paraku selgus, et sadamakai-äärsest oli saanud Sihanouki väikseformaadiline jätk - valgete noorte hipide hostelid ja baarid tihedas rivis, odav alkohol. Ja ohtralt tarbitav marihuaana.

Peamine küla Koh Rongil - sadamakaiäärne backpackerite staap.

Õnneks oli juba natuke eemal ka täiesti puhast randa.

Tui beach, Koh Rong.

Ning leidus ka mere ääres ja metsa sees kanajalgadel palmilehtedega vooderdatud onnikesi.

Meie majutus onnikeses.

Koh Rongi saarel puuduvad täielikult teed, on vaid rajad, mis on läbitavad korralike matkajalatsitega, sest mäkketõusud on mööda juhuslikke kivilahmakaid. Radu mööda turnides päáseb saart katvasse džunglisse. Džungel pidi olema täis skorpione ja mürgiseid ämblikke, keda meil küll ühtegi kohata ei õnnestunud.

Koh Rongi džungel.

Saarel on kümneid ilusaid randu, suurem osa neist inimtühjad. Randade vahet sõidetakse paadiga. Kuid ka džunglirada mööda jõudsime ühele paradiisisrannale, kus vesi oli täielikult läbipaistev heleroheline ja rannaliiv helevalge ja taldade all helisev.

Kristallselge vesi.

Long Beach.

Rannale pääseb vaid merd mööda või džunglist turnides.

Seljakotiränduritena on Jaana ja Margus küll tublid ühistranspordi (st maapealse) kasutajad, kuid väljavaade saada Siem Reapist lõunarannikule Sihanoukisse 9 tundi sõitva bussiga, ei tundunud siiski ahvatlev. Seetõttu sattusime kasutama Kambodža kohalikku lennufirmat Cambodia Angkor Air. Olen veendunud, et nii naeratavat ja armsat kohtlemist pole ühegi teise lennutajaga kohanudki. Ma ei julgenud neid kaunite kostüümidega stjuuardesse pildistada, aga vähemalt ühe papist näidise sain pildile.

Seljakotirändurid lahkuvad Siem Reapi lennujaama kaudu....

...ja maabuvad Sihanoukville lennuväljal.

Sihanoukville on lõunaranniku nö kuurortlinn, kus ilu ja koledus on suures kontrastis, mida Siem Reapis eriti ei märka. Sihanoukis on suuremaid ja väiksemaid kaunilt dekoreeritud hotelle. Näiteks selliseid:

Tõeliselt ilus, sealjuures odav hotell Sihanoukis.

Kuid kena hotelli kõrval on kohe prügilasud ja rääbakad tänavad. Müügikohad on otse tänaval ja müüja pere elutuba asub sealsamas müügileti taga. Näiteks selline:

Puuviljamüüja müüb draakonvilju ja vahepeal teeb koduseid toimetusi või tegeleb oma lastega.

Lapsed muidugi on ilusad ja puhtad nagu igalpool mujal ja paistavad tänavapildis silma oma ilusate koolivormidega.

Lapsed tulevad koolist.

Rannaäärset osa linnast saab kirjeldada ühe lausega: VALGED BACKPACKERID PIDUTSEMAS. Lugematud rannabaarid, odav alkohol, tänavatoit, õhtune grill, üksteisest üle karjuv muusika, öine tantsimine baarides, hipivälimusega, peamiselt inglisekeelsed noored.
Meie tavapäraste otsingute jaoks seega küllaltki mõttetu koht - mis sellest valgete läbustamisest ikka vaadata. Ühe õhtu võib ju kaasa pidutseda, isegi täitsa tore on, aga sellest piisab täiesti.
Sihanoukis vist õhtul ongi kõige parem tegevus lebada rannal päikeseloojangus.

Margus proovib rannal mõnulemis.

Või vaadata, kuidas kohalikud rannal toitu valmistavad ja müüvad.

Kalmaarimüüja kannab õlgadel kõike vajalikku kaasas. Kui keegi soovib, siis teeb ta söegrillil kalmaari kuumaks, paneb taldrikule ja lisab kastme ka juurde.

Õhtune kala- ja mereandide grill.

Tonle Sap on Kagu-Aasia suurim mageveejärv. Omapäraseks teeb ta asjaolu, et vihmahooajal kerkib järve pind kuni 9 meetrit ja järve pindala laiutab end kuus korda, 16 000 ruutkilomeetri suurusele maa-alale.
Järve põhjakallas asub Siem Reapi linnast mõneteist kilomeetri kaugusel, seetõttu on tuk-tuki abil lihtne teda vaatama sõita.

Tuk-tukiga külavaheteedel on niisamagi tore sõita ja jagada teed koerte, kanade ja vastutulevate härjarakenditega.

Külatee ja härjarakend.

Härjarakend.

Möödudes oli näha suuri ja vesiseid lootosepõlde. Lootosesevilja seemneid kasutatakse toiduks, õitest tehakse teed.

Imekaunis lootoseõis.

Järveäärsete külade majad on ehitatud kõrgetele vaiadele, sest kui vihmaperiood oma üleujutustega saabub, siis nalja pole.

Vaiadel küla Tonle Sap'i lähistel.

Järvele minekuks ostsime paadipiletid. Selle eest anti suur päramootoriga paat koos juhi ja giidiga vaid meile kahele. Süsteem ja hinnad on riiklikult kehtestatud. Tundus pisut kummaline, kuna pilet oli meie jaoks suhteliselt kallis, kuid sellegipoolest vaevalt, et kahe inimese vedamine kuidagi rentaabel saaks olla. Samas muid võimalusi polnudki valida.

Paadiga ujuvate külade keskel koos kahe kohalikuga.

Veepeal on sellel järvel elatud juba ammuseid aegu. Inimesed tegelevad eranditult kalapüügiga. Elu on seal raske, ilmastikust ja saagist täielikult sõltuv. Muidu on veepealsed külad nagu külad ikka - elumajad, kool, turg, pllitseijaoskond.

See hoone on kohalik politseijaoskond.

Külaelanike majad aedviljapeenardega.

Giid selgitab Margusele taamal paistva kooli saamislugu.

Siem Reap on peatuspaigaks neile turistidele, kes külastavad Angkori templeid, kuid on sellegipoolest jäänud ehedaks khmeeri linnakeseks.
Linnainterjöör on parasjagu sodine ja kogu kaabeldus on korraldatud nii, nagu järgneval pildil näha.

Ühendused Siem Reapis.

Iseenesest on tegu sipelgapesana sagiva linnakesega, mis ärkab tegutsemisse eriti pimeduse saabudes.

Pimeduse saabudes kerkivad müügiputkad nagu maa alt.

Khmeeridel on omapärane komme liikuda linnapildis pidžaamades.

Pidžaamad ja rollerid on tänavapildis sagedased.

Kuid muidu on khmeerid väga kenad - eriti armsad on lapsed, kes on ka alati ilusasti riides. Lisaks on nad sõbralikud ja alati naeratavad.
Lastel on säravvalgete pluusidega ühesugused koolivormid.

Tüdrukud tulid koolist ja poseerivad mulle meelsasti.

Et näha ümberkaudset külaelu, on hea rentida mägirattad. Rendirataste suur oht on küll poole tee peal koost laguneda, aga kui keti tagasipaigaldamine on juba kätte õpitud, siis saab sõita pikki vahemaid ja näha palju ķülasid. Ķülaelu on võrreldes Siem Reapiga veel .... lihtsam ja ka veel sodisem.

Tavalise küla tavaline tänav.

On raske ette kujutada suuremaid sodistajaid, kui kambodžalased. Ammused harjumused on visad kaduma. Kui endisaegsete pakendite - milleks olid palmilehtedest punutud anumad või kookoskoored - mahaviskamisest ei juhtunud miskit halba, siis praegusel ajal on tulemuseks see, et kõik tänavad, teeääred, põllud, on äravisatud plastiktaarat täis.
Eluolu on külainimestel lihtne, majas on sageli üks tuba, kus on vaid paar hädavajalikku eset - puust suur lavats, mida kasutatakse ka perega magamiseks ning plasmateler. Muu ei tundu eriti vajalik olevat, suurem osa elust toimub nagunii õues tänaval. Ka linnas on tänavarestoranides sageli paista pere elamisruum restorani tagaosas.

Toit on aga igas suvalises koledas tänavarestoranis, nagu asiaatidele omane, väga hea ja värske.
Kuna meil tekkis tahtmine ka ise osata valmistada khmeeri rahvustoitu - amok'i ja värskeid kevadrulle, siis ühinesime teiste "valgetega" khmeeri kokakursusel.

Margus kokkab siin khmeeritari juhendamisel midagi head.

Kogu meie rahvusvaheline grupp koos kohaliku kokaga omavalmistatud toitu maitsmas.

Angkori maa-alal toimis iidse Khmeeri impeeriumi pealinn 9.ndast kuni 15.nda sajandini. Seejärel, võõraste sissetungijate tõttu, jäeti linn maha ja uus pealinn seati sisse Phnom Penhi. Angkor kasvas džunglisse ja unustati. Prantsuse kolonisatsiooni ajal kuulsid valged küll lugusid muinasjutulisest linnast keset džunglit, kuid seda peeti pelgalt rahvaluuleks. Linna avastas juhuslikult prantslasest looduseuurija 1862. aastal. Avastusest oldi rabatud ja hakati seda džunglist välja raiuma.

Suurim Angkori templitest on Angkor Wat, olles ühtlasi ka maailma suurim religioosne ehitis.

Angkor Wat koidiku eel.

Saabusime Angkor Wati kottpimeduses ja tuk-tukiga kell 5 hommikul, et näha ülevat vaatepilti koidikust templi taustal. Päris pimedast ei tulnud kahjuks ühtegi adekvaatset fotot välja.

Päike on tõusmas.

Päike on tõusnud.

Teine olulisemaid templeid on Bayon, mis asub keset Angkor Thomi linna varemeid.

Iidseid aegu tunnetamas mahajäetud templis.

Ta Prohm on puujuurte kägistavas embuses uinuv tempel paari kilomeetri kaugusel Angkor Thomi linnavaremetest. Templis on kinnised sisehoovid ja kitsad sammaskäigud, paljud neist ligipääsmatud, kuna puujuurte rünnaku tõttu on katusest suured kivikamakad kukkunud teed tõkestama. Liigilt on hiigelpuud, mis templit läbistavad, silk-cotton tree ja strangler fig. Kahjuks ei öelnud keegi mulle nende eestikeelseid nimesid.

Ta Prohm.

Selleks, et hakata putuktoiduliseks, on Kambodžas mitu võimalust. Üks on näiteks selline, et otsid Siem Reapi linnas üles putuka-tapaste baari.

Bug's cafe Siem Reapi linnas
Tegu on Siem Reapi mõistes elegantse baariga, kus joogikaart pikk ja toiduvalikus erinevad kahjurid, lülijalgsed ja muud mutukad saadaval.

Suupistevalik röstitud putukatega ja tarantel taignas.

Röstitud tarantel.

Näppudega on parem kui noa ja kahvliga. Võtad jalast kinni ja muudkui sööd.

Skorpion on söödav ninast sabani. Enne küpsetamist tuleb vaid mürgiastel eemaldada. Pildil sekundeerivad skorpionile siidiussi vastsed.

Margus maiustamas.

Kas arvate, et tegu on moonisaiakesega? Tegelikult on see sipelgasaiake.

Kokkuvõte. Mulle isiklikult maitsevad eriliselt hästi skorpionid - mõnusalt krõbedad ja hõrgu maitsega. Kui ma jooksin õlut, siis arvan, et õlle kõrvale krõbistamiseks sobiks ka hästi. Samuti on siidiussi vastsed väga head - õrnemad kui skorpion ja seest pisut kreemised. Kilgid on ka täiesti asjalikud.
Tarantel mulle eriti ei maitse, nagu mudamaitse oleks pisut. Õigupoolest ta maitsebki täpselt nagu ämblik. Sipelgad on aga täiesti mõttetud - nad on nii väikesed, et maitset polegi tunda.

Jozani Forest on mets Sansibaril, kus on palju linde, liblikaid ja kõige olulisem - seal elab ohtralt
punaseid ahve (red colobus), kelle leviala terves maailmas piirdubki ainult Sansibari saarega.

Jambiani külast Jozani Forest'isse saab kohaliku bussiga ehk dalla-dallaga. Bussi ajakava pole olemas -
dalla-dalla tuleb täpselt siis, kui ta tuleb. Bussi võid peatada kus iganes, aga on ka väljakujunenud nn peatused,
kus võib oodata.

Peatuses. Nagu näha, siis dalla-dalla ootamine igav ei ole - alati leidub keegi, kes soovib sinuga hädasti juttu ajada.
Selle härrasmehega pildil leppisime kokku õhtusöögi, mille valmistab tema õde ja mis serveeritakse tema kodus.
Ette rutates võib öelda, et see oli igati jumekas diil suurepärase toiduga

Dalla-dalla ise näeb välja täpselt niisugune, ehk siis meie mõistes natuke nagu lehmakäru.

Tõeliselt armas on kohalike inimeste suhtumine üksteisesse - mitte kedagi ei jäeta maha, kes sõita soovib. Sõitjaga kaasas oleva
kraami - mangokotid, haokubud, ehitusmaterjalid, parandusse viidavad telekad - mahutab bussi tagaosas rippuv juhi abiline
dalla-dalla katusele või vahekäiku ära. Alati läheb dalla-dalla nii täis, et inimesed teevad üksteisele ruumi ja istuvad peaaegu
üksteisel süles ja küürutavad vahekäigus. Mingil hetkel tuli peale naine koos kaksikutest beebidega. Täiesti enesestmõistetavalt
ulatas ta ühe beebi lähimale kohaliku reisijale sülle ja siis vaatas pisut küsivalt mulle otsa (mzungu'd dalla-dallaga üldiselt ei sõida)
ja kui ma käed sirutasin, andis oma teise beebi kõhklematult mulle sülle ja ise trügis kuskile taha dalla-dalla vahekäiku
mangokottide vahele kükitama.

Dalla-dalla sõit kohalikul moel.

Jozani forest kujutab endast mitmekesist looduskeskkonda, millest osa on metsik palmimets.

Palmimets
Red colobus ahvid on ääretult sümpaatse iseloomuga loomad - nad ei karda ja samas pole neis ka kübetki
agressiivsust. Kui tema kõrvale istud, siis ta vaatab korraks su üle ja siis jätkab häirimatult seda, misiganes
tal pooleli jäi.


Häirimatu ahvipere