Söök on Penangi saarel nii oluline asi, et väärib omaette postitust. Penangi peetakse parimate toitude paigaks Malaisias (ma ei oska öelda,
miks ta siis mujal vähem hea peaks olema). Igaljuhul toonitavad Penangist rääkides kõik malaisialased nagu ühest suust saare võrratut
toitu.
Õhtusöök Kampong Ayer
Süüa on Penangil (ja kogu Malaisias) kõige tavalisem tänaval st tänavarestoranis. Tänavatoidukohti leidub tõesti igal pool, toolide ja laudade
ilule suurt tähelepanu ei pöörata, need on plastikust ja suht väsinud. Toitu tehakse sealsamas tänaval - gaasipõletid asuvad kas ratastel kärul
või siis vähe statsionaarsemal köögiosal.
Malaisias on suht võrdselt esindatud nii Malaisia, Hiina kui ka India köök. Lisaks riisile süüakse palju ka nuudleid (Mee). Palju süüakse
taimseid karrisid, kuid valida saab alati ka kana, lammast või mereelukaid.
Malaisia köök on lähedane Indoneesia köögile - kasutatakse palju kookospiima. Toidu ilule ei pööra samuti keegi tähelepanu, tõstetakse
suhteliselt suvaliselt taldrikule ja mingi vaatamisväärsus ta pole. Aga maitse on tõepoolest uskumatult hea! Ja ausalt öelda head olid nad
kõik- sõime nii malai, hiina kui india toite, kes mida eelistab, aga Penangil me keskpärast toitu tõesti ei saanud. Milles see fenomen seisneb -
ei oska öelda. Aga suure tõenäosusega on selleks värskus. Kanaliha veeti George Towni mööda laiali puurides ja kaagutavana - mis võiks
veel värskem olla?
Mee Rebus - nuudlid millegagi (kana või krevetid näiteks) pruunis kastmes. Tüüpiline malai toit.
Osades tänavatoidukohtades saab ise endale toitu tõsta - mitte, et sellest suurt abi oleks - nagunii ei tuvasta ära, mille tükid need kastme
sees on.
Malaide toidukohtades enamasti ei ole mingit alkoholi, samuti mõnedes india kohtades. Hiina ja paljudes india tänavasöögikohtades juuakse
toidu kõrvale Tiger õlut, mis on kohalik. Valikus võib olla ka teist õlut, aga muud alkohoolset jooki pole kuskil. Peamiselt juuakse toidu
kõrvale värsket mahla. Kellele see mõte võõras tundub, see võib proovides kiirelt ümber mõelda, sest mahla serveeritakse ohtra jääga,
nad on kerged, õrnad ja meeletult head, mitte kanged nagu meie pakimahlad.
Selgus, et see karri siin on artišokkidega. Pildil on juures ka arve- need kaks toitu ja mahla maksid kokku 8 RM (ringgitit). Kurss on umbes
üks neljale, mis tähendab, et kogu see konkreetne lõunasöök kokku maksis meile 2€.
Kohalikud hindud tihtipeale kahvlit ega lusikat ei vaja, riisi ja karrit süüakse parema käega.
Georg Town. India moslemite väga ammune tänavarestoran. Kole, plägane, aga toit....ülihea ja värske! Personal on väga õnnelik oma koha
üle.
Need mereannivardad tuli ise leti peal keevaveepotti torgata, kiirelt läbi keeta ja siis kastmeid peale tõsta.
Durian
Durian - The King of the Fruits. Nii teda nimetatakse. Enamikesse hotellidesse on küll nende viimine keelatud, mida tuletatakse
meelde järgneva sildiga:
Põhjuseks on asjaolu, et durian ... haiseb. Aga maitse olla jumalik.
Muidugi tekitas see meis vastupandamatu soovi duriani järele proovida. Esialgu õnnestus meil näha seda vaid puu otsas kasvamas.
Duriani puu koos viljaga.
Rääkisime soovist meie hindust võõrustajale Anniele, kes lubas meile selle ise turult tuua, kuna tema pere seda väga armastab ja me peame
selle saama. Esialgu tundus küll, et durian jääb proovimata, kuna polnud hooaeg ja Annie seda turult ei leidnud. Kuid järgmisel hommikul kutsus
ta meid järsku õue, et tal on midagi meie jaoks. Ja kuskilt oligi ta duriani välja võlunud 
Duriani avamine.
Eks ta nüüd ikka haises küll, aga ma ei ütleks, et see midagi nii hirmsat oleks, nagu tutvustused kirjutasid. Ja maitse - nagu mandlikreem
võibolla, selline suhteliselt hea.
Annie oli muidugi väga õnnelik, et me seda sõime.
32 °C
