jaanuar 2017

Toit on Indias nii olulisel kohal, mitmekesine ja hea, et väärib omaette postitust. Oli hea alustada kodusest toidust meie India "peres", kus saime teada põhitõed ja harjutada riisi-kastmeid oma parema käe abil kohmakalt sööma.

Kodune lõunasöök.
Kodus süüakse põrandal, selleks laotatakse laudlina põrandale, pere istub Buddha asendis ümber lina ja süüakse pareme käega, sest käega süües on toidul kõige puhtam maitse. Üldjuhul leivad - chapati - küpsetatakse alati kodus. Roheline kaste kausis on Dal - vürtsikas ja maitsekas läätsesupp või kaste, mida süüakse riisi või chapatiga. Peale sööki juuakse Buttermilk'i (pett, aga väga lahja ja vedel) soola ja musta pipraga ja süüakse natuke fenkoli seemneid. See pidi kõhule eriti hea olema.

Hindud ise on käega söömises väga osavad.
Kuigi vahel hoiatatakse, et tänaval ei tasu süüa, siis Indias on seda praktiliselt võimatu järgida. Tänaval pakutakse kõikvõimalikku toitu, üks maitsvam kui teine ja kohalikel on tugev harjumus alati tänaval midagi süüa. Sõime ka meie, maitseelamused on head ja tervised korras. Eriti palju leidub Panipuri müügilette. Panipuri on taimetoit (nagu enamikud hõrgutised sealkandis), krõbe õhuke seest tühi pallike (puri), mis täidetakse maitsestatud veega (pani), tamarindi chutney, masalaga, sibulaga ja kikerherne hautisega. Kõlab veidralt, kuid maitseb taevalikult.

Panipuri müügilett Vasais.
Mumbai on täis imehäid Pure Veg restorane, praktiliselt sõimegi ainult taimetoitu, sest see on nii mitmekesine ja maitsestatud, samuti rammus, et liha järele puudub igasugune vajadus. Alkoholi praktiliselt kuskil ei müüda, kohalikud inimesed ise üldse ei joo ja nad ei tule ka selle peale, et külalisele midagi pakkuda. Sellises keskkonnas ei tule endalgi meelde midagi alkohoolselt soovida ja nii peabki piinlikkusega tunnistama, et see oli vist esimene reis, mille jooksul mitte grammigi alkoholi ei tarbinud. Piinlikkusega selles mõttes, et õhtune klaasi veiniga lõõgastumine on seni ikka reiside juurde kuulunud harjumus olnud. Kuid tundub, et täiesti tarbetu harjumus.

Pure Veg restoranis perega.

Sööme populaarset Pav Bhajid.
Pav (hääldatakse "pao") on pehme sai ning bhaji on erinevad aedviljad imehästi maitsestatud, hautatud ja purustatud kujul. Peale pannakse värkset punast sibulat ja pisut sidrunimahla. Toit on väga tuntud ja hea.

Järjekordne taimetoidurestoran ja üks mu lemmiktoit Paneer Kolaphuri.
Kolaphuri on Maharashtra osariigi toit, nimetatud ühe sealse kohanime järgi. See on erinevad aedviljad omapärases väga vürtsises punases kastmes, mille olulised koostisosad on muuhulgas curry masala, tšilli, porgandid ja kookos. Veg Kolaphuri on ainult aedviljadega, Paneer Kolaphurile on lisatud tükkidena India pehmejuustu. Süüakse leivaga nagu chapati või roti.

Mumbai lähedased rannad sobivad küll aja veetmiseks tuhandete teiste inimeste seltsis ja jalgupidi meres kahlamiseks, siis ujumiseks ja päevitamiseks on nad siiski liiga sodised ja ülerahvastatud, kõige sobivamad asuvad Goas. Kui jätta Mumbaist Goasse sõidu planeerimine viimasele minutile, siis pead seisma silmitsi tõsiasjaga, et kõik rongipiletid on välja müüdud. Nii sattusimegi sõitma ööbussiga, sleeperiga, sõiduaeg ca 14 tundi.

Meie väike reisiseltskond sleeper-bussiga Goasse.
Mumbaist ja Vasaist saabununa tajud Goad olulisemalt "läänelikumana", kui nii võib öelda. Rahvamasse pole, tänavad on puhtamad ja hulganisti on portugalipäraseid maju.

Tänav Goas, hoopis teistsugune kui Mumbais.
Rannad on valge liivaga, lained suured ja soojad, palmisalud taustaks.

Golva Beach Lõuna-Goas.
Toit on sama suurepärane kui Mumbais ehkki rannarestoranides ca 5 korda kallim kui Mumbai tänavatel.

Populaarne Baga Beach Põhja-Goas lõputute rannarestoranidega. Värske salat, arbuusimahl, roti ja tomatisupp.
Mingil põhjusel ei oska hindud üldjuhul ujuda, vees hullatakse niisama, tavaliselt riietega või poolenisti riietega. Rannavalve karjub pidevalt, et nad liiga kaugele ei läheks ja ära ei upuks.

Maastik on kaunis ning ronimine ja matkamine kaljudel keset loodust on puhas rõõm.


Baga Beach'i ümbruse kaljud ja mäed.

Poisid turnivad õnnelikult mäekülgedel.

Maharashtra osariigi pealinn Mumbai (endise nimega Bombay) on India rahvarohkeim linn, hinnanguliselt 20 miljoni elanikuga. Tegu on riigi finantskeskusega, kõikide võimaluste linnaga, kuhu tullakse töö leidmise lootuses kokku kogu riigist. Mumbai on kontrastide linn, hiiglaslikud uued pilvelõhkujad on kõrvuti väärikate viktoriaanlike ja art deco hoonetega, samas on sodised tänavad tohutult ülerahvastatud ja sealsamas lähedal laiuvad slummid. Mumbais asub ka Bollywood - maailma suurim filmitööstus.
Esimene asi, mis Mumbais harjumist nõuab, on meeletu ülerahvastatus, mida peab arvestama kasvõi rongisõidul.

Meie oma perega raudteejaamas, kus - nagu hiljem selgus - tegelikult pildistada ei tohi.
Rongilt hakatakse maha hüppama juba sõidu pealt, sest pealetulijad trügivad peale sama kiiresti ja muidu sa reaalselt ei pääse oma peatuses välja.

Rongid sõidavad, uksed lahti, reisijad poolenisti sealt väljas.

Rongid on ülerahvastatud, mis aga ei takista lisaks tävavakaubitsejatel seal on kraamiga edasi-tagasi trügimast ja häälekalt kaupa pakkumast.
Mumbai südamesse, eriti peamise turistimagneti Gate of India juurde jõudnuna ootasin, et see on valgetest turistidest tulvil. Tegelikult see ongi turistidest tulvil, kuid kõik on India siseturistid tervest riigist. Päeva jooksul kohtad isegi südalinnas maksimaalselt võibolla kümmet valget.

Gate of India juurde suundub iga endast lugupidav turist Mumbais.

Gate of India. Kõikjal koos perega: pildil Margus, Firoz, Firozi vennanaine ja vennalapsed.
Gate of India ja selle taga asetsev Tai Mahal Hotel on kõige paremini vaadeldavad mere poolt, seetõttu on mõistlik võtta ette laevatuur.

Margus ja Firoz ning taustal maalilised Gate of India ja vasakul Taj Mahal Hotel.
India Värav on Mumbai kuulsaim maamärk, mis Briti võimu õitseajal saabujaid India kallastel tervitas. Irooniliselt lahkusid Briti väed peale India iseseisvumist 1947. aastal samuti selle värava kaudu. Arhitektuuriliselt on kombineeritud elemente nii Rooma Triumfikaarest kui ka Gujarati, Hindu ja Moslemi ehitusstiilidest. Taj Mahal on suurejooneline hiiglaslik hotell, mis püstitati 1903. aastal. 2008. aastal korraldati nelja pakistanlasest terroristi poolt hotellile rünnak. Praegu peab piirkonda saabudes läbima põhjaliku turvakontrolli.

Kuum udune päev ja vaade Mumbai maamärkidele.

Teine imelise auraga koht Mumbais on Marine Drive, 1920. aastatel merest kuivendatud maismaale ehitatud promenaad. Sellel 3,6 kilomeetri pikkusel promenaadil on alati palju kohalikku rahvast istumas, peresid piknikku pidamas, paarikesi romantiliselt aega veetmas.

Õhtupoolikupäikeses on Marine Drive ilusaim.
Ööpimeduses särab tuledes Mumbai lähedal merre ehitatud Haji Ali mošee.

Haji Ali haua juurde viib tõusu ajal vee alla jääv tamm.
Kesklinnast põhjas asub Juhu Beach, rand kuhu ei tulda päevitama, vaid aega veetma, pidutsema, kriketit mängima. Tänavatoiduga ja puuviljadega kaubitsejaid on rannaliival palju, kohalikku teed (chai) pakkub mannerguga ringikõndiv mees.

Margus läheb avastama Juhu Beachi lõbustusi.

Tore on omada Indias kohalikku sõpra, siis näeb igaljuhul nii mõndagi, kuhu muidu kunagi ei satuks või mille peale ei tuleks. (Thank You for everything, Firoz!). Näiteks Vasai, Mumbai eeslinn, kus on tublisti rohkem kui miljon elanikku.

Vasai. Mumbai eeslinn. Elavad seal üheskoos hindud, kristlased, ismaili ja sunni moslemid ja võibolla kedagi veel.
Pole aga mitte ainsatki turisti mujalt riikidest ja kindlasti mitte ühtegi valget inimest, kuna puuduvad ülemaalise tähtsusega vaatamisväärsused ja keegi ei tule selle pealegi, et Vasaisse sõita. Seetõttu tundsime end nagu muuseumieksponaadid, meid vaadati ja julgemad palusid, et kas tohib meiega koos ühe selfie teha.

Vasai tänavad. Puhtamad ja vähem ülerahvastatud kui Mumbai südames.
Eraldi tasub tähelepanu pöörata sellele, kui elegantselt Indias naised riietuvad. Kõige levinumateks riietusesemeteks on sari või siis punjabi [panžaabi].

Sari on riietus, mida sobib kanda igal pool, kantakse poodi minnes, tänaval, tööl, pidudes, pulmas. Sarid on linnapildis tõeliselt kaunid. Punjabi on pikad laiad püksid ja pikk, küljelõhikutega pluus ning õlgadel sall või loor. Samuti ilusad, värvilised. See riietus on pisut igapäevasem. Jalas kantakse tavalisi varbavahe-plätusid, teistsuguseid jalatseid näeb väga harva.
Jalgrattaga sõitmine seal autode, rikšade ja tänavaaukude vahel ei oleks kindlasti hea mõte, kuna aga rattapoe omanik seda nii palus ja ise koos müüjaga ka kaasa tuli, siis tundus see peaaegu turvaline. Ja muidugi hea võimalus pääseda paikadesse, kuhu rikšaga ei mahu ja jalgsi oleks pikk maa.

Mina koos Firoziga. Suund on Fort Vasai ehk Fort Bassein'i poole.

Kogu meie rattaseltskond va Margus, kes on kaamera taga.
Rattapoe omaniku huvi oli teha meist koos oma ilusate ratastega pilte oma poe reklaamimiseks. Igati eksootilised modellid, kas pole ja meile see variant sobis hästi.

Fort Vasai.
Fort Vasai on portugaallaste poolt 15. sajandil ehitatud kindlus, mis hiljem inglaste kätte läks. Praegu tulevad selle varemetesse mõned India siseturistid, aga kus põhiliselt kohalikud noored kriketit mängivad.

Kindluse hoovis oli üks kohalik naine parasjagu hõivatud pesupesemisega.

Rattaretke lõpp-punkt kohalikul Vasai rannal.
Indiale omaselt oli rand sodine, kuid sellegipoolest ilus ja kohalike seas populaarne koht õhtu veetmiseks.

FUN MELA
Kolmel õhtul-öösel toimus Vasai tänavatel laat ja hindu festival nimega Fun Mela. Fun Mela on pühendatud Hindu jumalale nimega Sai Baba. Mis tähendab, et õhtu saabudes täituvad tänavad turukaubaga, ostjatega, tänavatoiduga, tantsijate, pillimängijate, lõbustuspargi ja hindu protsessiooniga.

Meie pere kodu tänavakeselt jälgitakse peatänava möllu ohutust kaugusest.

Fun Mela täies hoos.

Pidutsejatest tulvil tänav.

Erinevad hindu jumalad ürituse peategelastena.