Malaysia

Et kuulata džunglihääli, tuleb panna jalga matkakingad, võtta kaasa tublisti vett ja sukelduda dzungliradadele.
Esimeseks matkaks sai Penangi rahvuspargi džungel, kuhu sisenedes näeb kõigepealt seal elutsevaid ahve (pikksaba makaagid, kui ma
nüüd ei eksi).



Peale tundidepikkust turnimist erineval maastikul väljus vihmametsa rada Monkey beach'ile. Tegu polnud vaid ranna nimega, vaid seal
üksildasel rannal jooksis ringi ohtralt ahve.

Kutsusime ahve enda juurde...ja see oli viga. Nad nimelt tulidki ja olid üpris agressiivsed. Mida nad meist tahtsid, seda ma ei teagi, aga nad
karjusid meie peale ja lähenesid nii ähvardavalt, et me pagesime nende eest merre.

Monkey beach ja ahvid rünnakul.

Selline nunnu tegutes ka rannal...erakvähk on vist see, kes tühja karbi endale koduks hõivab?

Cameron Highlands

Selleks, et jõuda Cameron Highlandsi, tuli minna bussile. Buss pidanuks sõitma George Townist sinna 4 tunniga - tegelikkuses väljus
buss tund aega plaanist hiljem ja sõitis 5 tundi. Bussijuhil läks teepeal kõht tühjaks, seega tehti kusagilkohas 20 minutine peatus, bussijuht
käis söömas, reisijad ostsid puuvilju. Kellelgi probleeme ei olnud.

Tunniajane bussiootamine George Townis.
Cameron Highlands on mägismaa poolsaare-Malaisia sisemaal. Koloniaalajastul hakkasid inglased sinna rajama teeistandusi. Kuna
Cameroni kliima on jahe (+22 kraadi päeval ja +16 kraadi öösel umbes, ehk siis hea Eesti suveilm), siis on piirkond väga populaarne malaide
hulgas, kes tulevad siia nädalavahetustel jahedust nautima ja puhkama. Lisaks teeistandustele kasvatatakse mäeorgudes ja
-külgedel kõikvõimalikke aedvilju. Enamik mägesid on kaetud aga tiheda džungliga, kus on palju radasid, mida mööda matkajad saavad
turnimas
käia.

Hommik. Üks kohalik tegija peseb siin jões end parasjagu.

Džungel on täis siristamist, huikeid ja haugatusi, mida kahjuks ei ole kuidagi võimalik pildile püüda.

Uskumatul kombel osutus esimestel kilomeetritel täiesti tavapäraselt kõnnitav matkarada lõpupoole peaaegu läbitamatuks. Fotokas tuli
peita kotti, sest püstipüsimiseks oli kõiki käsi vaja. Pealetungiva džungli varju kadunud rada oli keeruline leida, osaliselt tuli turnida mäe
külgede peal liaanidest kinni hoides, sest savine märg pinnas erilist toetuspunkti ei pakkunud. Lõppu jõudes olid aga kõik õnnelikud ja
väsinud, peale kriimude-kraamude ja minu väljaväänatud põlve mingit häda ei juhtunud. Nokkisime kaanid jalatalla küljest ära ja
läksime sparglikasvataja käest küsima, kus oma savised jalad-käed-näo saaks ära pesta. Ühtki inimest me tervel matkarajal polnud kohanud ja
jälgede puudumise tõttu võib arvata, et seal eriti ei käidagi

Metsast väljudes näeb aedviljaistandusi, mis katavad orge ja mäekülgi.

See matkarada päädis kellegi spargli- ja banaaniaias.

Rõõmus hiinlasest sparglikasvataja, kes meile väga meelsasti poseeris.
Edasi hääletasime end teeistanduse poole. Neis käiakse siis selleks, et teeistandused näevad välja tõeliselt maalilised. Muidugi ka
teed joomas ja ostmas.

Üks paljudest teeistandustest Cameron Highlands'il

Teepõõsad oma täies ilus.

Selline on Tanah Rata bussijaam. Sõit Ipohisse.

Söök on Penangi saarel nii oluline asi, et väärib omaette postitust. Penangi peetakse parimate toitude paigaks Malaisias (ma ei oska öelda,
miks ta siis mujal vähem hea peaks olema). Igaljuhul toonitavad Penangist rääkides kõik malaisialased nagu ühest suust saare võrratut
toitu.

Õhtusöök Kampong Ayer
Süüa on Penangil (ja kogu Malaisias) kõige tavalisem tänaval st tänavarestoranis. Tänavatoidukohti leidub tõesti igal pool, toolide ja laudade
ilule suurt tähelepanu ei pöörata, need on plastikust ja suht väsinud. Toitu tehakse sealsamas tänaval - gaasipõletid asuvad kas ratastel kärul
või siis vähe statsionaarsemal köögiosal.

Malaisias on suht võrdselt esindatud nii Malaisia, Hiina kui ka India köök. Lisaks riisile süüakse palju ka nuudleid (Mee). Palju süüakse
taimseid karrisid, kuid valida saab alati ka kana, lammast või mereelukaid.
Malaisia köök on lähedane Indoneesia köögile - kasutatakse palju kookospiima. Toidu ilule ei pööra samuti keegi tähelepanu, tõstetakse
suhteliselt suvaliselt taldrikule ja mingi vaatamisväärsus ta pole. Aga maitse on tõepoolest uskumatult hea! Ja ausalt öelda head olid nad
kõik- sõime nii malai, hiina kui india toite, kes mida eelistab, aga Penangil me keskpärast toitu tõesti ei saanud. Milles see fenomen seisneb -
ei oska öelda. Aga suure tõenäosusega on selleks värskus. Kanaliha veeti George Towni mööda laiali puurides ja kaagutavana - mis võiks
veel värskem olla?

Mee Rebus - nuudlid millegagi (kana või krevetid näiteks) pruunis kastmes. Tüüpiline malai toit.

Osades tänavatoidukohtades saab ise endale toitu tõsta - mitte, et sellest suurt abi oleks - nagunii ei tuvasta ära, mille tükid need kastme
sees on.

Malaide toidukohtades enamasti ei ole mingit alkoholi, samuti mõnedes india kohtades. Hiina ja paljudes india tänavasöögikohtades juuakse
toidu kõrvale Tiger õlut, mis on kohalik. Valikus võib olla ka teist õlut, aga muud alkohoolset jooki pole kuskil. Peamiselt juuakse toidu
kõrvale värsket mahla. Kellele see mõte võõras tundub, see võib proovides kiirelt ümber mõelda, sest mahla serveeritakse ohtra jääga,
nad on kerged, õrnad ja meeletult head, mitte kanged nagu meie pakimahlad.

Selgus, et see karri siin on artišokkidega. Pildil on juures ka arve- need kaks toitu ja mahla maksid kokku 8 RM (ringgitit). Kurss on umbes
üks neljale, mis tähendab, et kogu see konkreetne lõunasöök kokku maksis meile 2€.

Kohalikud hindud tihtipeale kahvlit ega lusikat ei vaja, riisi ja karrit süüakse parema käega.


Georg Town. India moslemite väga ammune tänavarestoran. Kole, plägane, aga toit....ülihea ja värske! Personal on väga õnnelik oma koha
üle.


Need mereannivardad tuli ise leti peal keevaveepotti torgata, kiirelt läbi keeta ja siis kastmeid peale tõsta.

Durian

Durian - The King of the Fruits. Nii teda nimetatakse. Enamikesse hotellidesse on küll nende viimine keelatud, mida tuletatakse
meelde järgneva sildiga:
Põhjuseks on asjaolu, et durian ... haiseb. Aga maitse olla jumalik.
Muidugi tekitas see meis vastupandamatu soovi duriani järele proovida. Esialgu õnnestus meil näha seda vaid puu otsas kasvamas.

Duriani puu koos viljaga.
Rääkisime soovist meie hindust võõrustajale Anniele, kes lubas meile selle ise turult tuua, kuna tema pere seda väga armastab ja me peame
selle saama. Esialgu tundus küll, et durian jääb proovimata, kuna polnud hooaeg ja Annie seda turult ei leidnud. Kuid järgmisel hommikul kutsus
ta meid järsku õue, et tal on midagi meie jaoks. Ja kuskilt oligi ta duriani välja võlunud

Duriani avamine.
Eks ta nüüd ikka haises küll, aga ma ei ütleks, et see midagi nii hirmsat oleks, nagu tutvustused kirjutasid. Ja maitse - nagu mandlikreem
võibolla, selline suhteliselt hea.

Annie oli muidugi väga õnnelik, et me seda sõime.

Penangi saar asub Malaisia poolsaareosa kirderannikul ja tähendab "beetlipähklisaar" (Pulau Pinang).
Saarel asub kärarikas ja askeldav George Town, kuhu me esimesel päeval end kohe ka sisse seame. Ilm on pilves ja väikese vihmapisaraga,
aknast vaadates tundub, nagu oleks külm ja rõske. Kui aga õue minna, siis tegelikult hoopis satud nagu sooja sauna. Malaisias puuduvad
aastaajad ja Penangil on päeval 31-33 soojakraadi, öösiti 25 kanti ja seda aasta läbi. Värskendus hotelli basseinis kulub igaljuhul
ära.

George Town ise aga on vanu kauneid hiinapäraseid hooneid täis, samas kõrval ka koledad hiigelsuured kortermajad. Linnas on ammuseid
aegu elanud kõrvuti malaid, hiinlased ja hindud, kokku ongi kultuuride ja tavade sõbralik sasipundar.

Erinevad ajastud ja stiilid arhitektuuris kohtuvad George Townis.


George Town on Unesco kaitse all oma kauni arhitektuuri ja miljöö tõttu. Sellegipoolest naljalt valget inimest linnas ei kohta. Turiste küll on
natuke, aga need on Hiinast või siseturistid mujalt Malaisiast.

Cheah Kongsi klannimaja
George Townist suundusime edasi Batu Feringghi, mis on Penangi saare suurim rand ja rannaäärne linnake. Ööbima läksime kohaliku
hindu pere juurde kodumajutusse. Hindupere - Annie, Raj ja nende neli last osutusid äraütlemata sõbralikeks inimesteks, öösel vaatasime
nendega koos rõõmsasti Bollywoodi filmi.

Annie perega öine filmiõhtu (tegelikult ei mäleta ma filmist midagi, kuna juttu jätkus meil palju)

Penangil asub liblikafarm-erinevad liblikad, röövikud, nukud ja lilled.

Persiaran Gurney, George Town. Kohalikud ema ja tütar sõeluvad taldrikuga merest kalakesi ja ilusaid teokarpe. Kalad lähevad
kohe kõrvalasuvas tänavarestoranis käiku, teokarbid kaunistuseks

Kek Lok Si

Penangi saare üks kaunimaid vaatamisväärsusi on budistlik Hiina templikompleks Kek Lok Si ehk Paradiisitempel,
mille ehitamist alustati 1890. aastal.


Üks ilupilt ka Kek Lok Si templi künkalt.

Kek Lok Si. Pildil on templikompleksi keskne ehitis - Miljoni Buddha pagood, mis on ehitatud kolmes erinevas stiilis (alumine osa hiina,
keskmine tai ja kroon birma stiilis.)

Kui välja arvata asjaolu, et pühapäeval, vaid 6 tundi enne lennuaega selgus, et Margus siiski saab koos ägedas bronhiidis Helaga haiglast välja
ja ka see asjaolu, et Frankfurti lend tühisti - võib öelda, et meie reis algas igati sujuvalt. Asenduslennud meile ei sobinud, kuna me poleks
jõudnud oma järgmisele edasilennule Malaisias. Lõpuks leiti meile Airbalticu lennud Riiga ja siis Moskvasse (!!!) ja sealt edasi Singapore
Airlines'iga Singapuri. Nii juhtuski, et peale Lufthansa poolt kinnimakstud ööd Ülemiste hotellis leidsime ennast Marguse sünnipäeval
Moskva Domodedovo lennujaamas

Domodedovo lennujaam
Domodedovos jõudsime kiiresti ära tähistada Marguse sünnipäeva väikese šampusega kui tuligi minna Singapuri lennule.

Hea oli see, et Moskvast on Singapuri 2 tundi lühem tee, kui Frankfurtist - vaid 10,5 tundi (ja see, et Singapore Airlines'i teenindus on
super). Hommikul enne kuut olime Singapuri Changi lennujaamas. Kenasti 2,5 tundi oli aega Johor Bahrust väljuva järgmise lennuni. Ja just siis,
kui tundus, et enam midagi ei saa viltu minna...siis taksojuht sõitis kiirteelt JB lennujaama mahasõidust mööda...... tundub uskumatu, aga täpselt
nii ta tegi. Kiirteelt muidugi enam maha sõita ei saanud, niiet tagasi pööramiseks tuli teha 20 kilomeetrine ring. Boarding time oli 8.00, meie
saime taksost tulema kl 8.10. Jooksime, ehkki teadsime, et pole vist enam mõtet. Aga meid nähes karjus turvakontroll oma
raadiosaatjasse midagi...ilmselt, et siin on kaks hingetut valget turisti...ja nii see lennuk meid ära ootaski.
Siit me tuleme, Penang!