Tanzania

Jozani Forest on mets Sansibaril, kus on palju linde, liblikaid ja kõige olulisem - seal elab ohtralt
punaseid ahve (red colobus), kelle leviala terves maailmas piirdubki ainult Sansibari saarega.

Jambiani külast Jozani Forest'isse saab kohaliku bussiga ehk dalla-dallaga. Bussi ajakava pole olemas -
dalla-dalla tuleb täpselt siis, kui ta tuleb. Bussi võid peatada kus iganes, aga on ka väljakujunenud nn peatused,
kus võib oodata.

Peatuses. Nagu näha, siis dalla-dalla ootamine igav ei ole - alati leidub keegi, kes soovib sinuga hädasti juttu ajada.
Selle härrasmehega pildil leppisime kokku õhtusöögi, mille valmistab tema õde ja mis serveeritakse tema kodus.
Ette rutates võib öelda, et see oli igati jumekas diil suurepärase toiduga

Dalla-dalla ise näeb välja täpselt niisugune, ehk siis meie mõistes natuke nagu lehmakäru.

Tõeliselt armas on kohalike inimeste suhtumine üksteisesse - mitte kedagi ei jäeta maha, kes sõita soovib. Sõitjaga kaasas oleva
kraami - mangokotid, haokubud, ehitusmaterjalid, parandusse viidavad telekad - mahutab bussi tagaosas rippuv juhi abiline
dalla-dalla katusele või vahekäiku ära. Alati läheb dalla-dalla nii täis, et inimesed teevad üksteisele ruumi ja istuvad peaaegu
üksteisel süles ja küürutavad vahekäigus. Mingil hetkel tuli peale naine koos kaksikutest beebidega. Täiesti enesestmõistetavalt
ulatas ta ühe beebi lähimale kohaliku reisijale sülle ja siis vaatas pisut küsivalt mulle otsa (mzungu'd dalla-dallaga üldiselt ei sõida)
ja kui ma käed sirutasin, andis oma teise beebi kõhklematult mulle sülle ja ise trügis kuskile taha dalla-dalla vahekäiku
mangokottide vahele kükitama.

Dalla-dalla sõit kohalikul moel.

Jozani forest kujutab endast mitmekesist looduskeskkonda, millest osa on metsik palmimets.

Palmimets
Red colobus ahvid on ääretult sümpaatse iseloomuga loomad - nad ei karda ja samas pole neis ka kübetki
agressiivsust. Kui tema kõrvale istud, siis ta vaatab korraks su üle ja siis jätkab häirimatult seda, misiganes
tal pooleli jäi.


Häirimatu ahvipere

Sansibari saarele saab Dar es Salaamist kas praamiga või lennukiga. Kuna lennusõit võtab vaid 20 minutit, siis valisime meie
Margusega selle variandi. Muidugi ei aimanud me, et lennukiks on 12-kohaline päevinäinud ja natuke logisev metsavahilennuk,
kus - põlved kõveras - saab otse piloodi seljataga istuda, seljakotid kitsas vahekäigus Õhus püsis see lennuk hästi ja
lendas (vahepeal ikka loperdas) umbes 1 kilomeetri kõrgusel.



Jehhuu, õnnelikult Sansibaril!

Sansibari pealinn Stone Town. Päikseloojangul kogunevad noored mehed randa jalgpalli mängima või teevad
vettehüppeid.

Stone Townis tuleb teha muidugi väikene Freddie Mercury palverännak, kuna see on tema sünnilinn. Ja kus võiks seda
paremini teha, kui mitte Freddie Mercury teemalises baaris?

Margus silmnähtavalt õnnelikuna Mercury baaris.



Vaade samast baarist päikseloojangul.

Sansibari randadest kirjutatakse kui imekaunitest liivaranna ja türkiissinise veega paradiisidest, seega sõitsime järgmiseks
Sansibari läänekaldal asuvasse Jambiani rannakülakesse.

Selles majas olime kodumajutuses. Juhtus olema kõige uhkem maja terves külas.

Meie aed. Kogu küla asubki liiva peal.

Jambiani rand
Sellist tõusu ja mõõna pole ma varem kusagil näinud. Hommikul ulatub India ookean peaaegu majadeni, keskpäevaks
on mõõn viinud vee mitme kilomeetri kaugusele, et siis õhtupimeduse ajaks jälle tagasi tuua.

Mõõna ajal jäävad Sansibari kalameeste paadid kuivale.


Kohalik toidukoht India ookeani ääres. Restoran on põhimõtteliselt täiesti tühi. Kui lähed rääkima, mida soovid
süüa või juua, siis minnakse kohaliku kalamehe käest seda muretsema ja ka jooke tooma. Seetõttu on tuleb kombe
kohaselt käia päeval restoranist läbi, et õhtusöögi osas kokku leppida.

Maasaid on edela-Keenias ja põhja-Tansaanias elav rahvas. Neid on kokku peaaegu miljon, nad on karjakasvatajaid ja sellest tulenevalt
nomaadid.
Rahvusparkidesse sõites näeb laiadel kõrbetaolistel maastikel suurel hulgal nende külasid. Tekib küsimus, millest nende kariloomad
päris elavad. Maasaid ise paistavad kaugele silma oma ilusate peenvillaste punaste ja siniste hõlstidega. Enamasti on meestel ka kepp
käes ja veisekari sabas.

Safariautost möödaminnes tehtud pildid. Omi toimetusi tegevaid maasaisid näeb hulgaliselt.

Taustal on maasaide küla majakesed.
Mõned maasai külad, kus mingit looduslikku veevõimalust pole ja nad peavad seda ostma, ootavad meelsasti safarilt
tulevaid mzungu'sid külla ja müüvad enda tehtud ehteid. Seda võimalust ei jätnud meie safariauto seltskond (Jaana, Margus,
kaks tšiillannat ja tansaanlasest autojuht) muidugi kasutamata.

Tants on nende kommetes tähtsal kohal, külalisi kutsuvad ka endaga koos tantsima.

Maasai külas on igal perel oma majake. Materjalid - puuroikad, veisesõnniku ja mulla - toovad kohale mehed, aga maja ehitab
valmis naine. Selline maja püsib elamiskõlbulik kümme aastat. Kuid kariloomade toiduolude muutumisel võivad nad küla
maha jätta ja kuskil mägedes, paremates tingimustes, uue ajutise küla püsti panna.

Külaelanikud ja nende taga üks küla peremajadest.

Maasaid on mitmenaisepidajad ja samal ajal ka mitmemehepidajad. Põhimõtteliselt jagatakse omavahel kõike. Kui mehele
tuleb teine mees külla, siis kombe kohaselt pakub peremees külalisele viisakalt nii oma voodit kui ka naist.

Kohalik nn lasteaed ei erine eriti millegi poolest meie harjumuspärasest lasteaiast. Koolieast väiksemad lapsed õpivad kasvataja
abil mänge, laule, numbeid, tähti.

Kohalik lasteaiarühm kasvataja ja kahe mzungu'ga.

Tarangire

Põhja-Tansaania rahvusparkidesse alustatakse safarit tavaliselt Arusha nimelisest linnast. Sealt tuleb leida endale sobiv safarikorraldaja
ja paika panna marsruut, siis antakse lahtise katusega džiip koos juhiga ja soovitavalt veel paari lisanduva turistiga samas autos.
Ööbimine toimub keset-eimidagit asutavates kämpingutes, korralikes telkides.
Põhja-Tansaanias asuv Tarangire National Park on looduslikult väga ilus ja mitmekesine: savannid, jõed, mäed, lagendikud. Samas
on ta hea koht, kus näha korraga suurel hulgal elevante.

Elevandikari ületas jõge ja edasi sammusid nad koos väga sihipäraselt meile nähtamatu eesmärgi poole.
Lisaks elevantidele on selles ääretuna tunduvas pargis (kaardilt vaadates on ta teistega võrreldes tegelikult väike) ka ohtralt
sebrasid, impalaid, pühvleid, tüügassigu, baboon'e (suured ahvid) jne jne. Ühed ilusamad loomad, kes muuhulgas ka väga
hea meelega pildistajale poseerivad, on kaelkirjakud.

Kuhu ma pean vaatama?
Mööda rahvusparki sõidetakse lahtise maastikuautoga mööda maastikuteed. Loomad silmnähtavalt ennast autost segada
ei lase. Autojuht on ühtlasi ka giid, kes oskab looduse ja loomade kohta õnneks nii mõndagi rääkida.

Margus teeb selfie't. Selline see lahtine safariauto on.

Sebra taustal olevad puud on akaatsiad (umbrella acacia).

Telk, kus saab safari ajal ööbida.

Ngorongoro kraater

Ngorongoro kraater on maailma suurim tühi vulkaanikraater. Vulkaan ise purskas ja langes sisse juba 2 või 3 miljonit aastat
tagasi. Praegu on seal tõeliselt maaliline pinnavorm - mäekülgede sees laiub tasandikuline rohumaa koos järvekesega,
tasandiku kogupinnaks on 260 km2.

Rohumaa on tõeliseks paradiisiks loomadele, siin on hulgaliselt nii rohusööjaid, kui kiskjaid, linde, jõehobusid. Kraatrisse
sisse saab mööda mäekülge džiibiga sõita.

Esiplaanil pühvel

Thompson gasell

Tähnikhüään jahutab ennast rahulolevalt
Kiskjaid on keerulisem näha, nad ei oota autoraja ääres, et kes sealt tulevad. Kuid põõsastike läheduses võib neid siiski
kaugelt näha.

Emalõvi sööb põõsas murtud pühvlit, sellest ka kergelt verine lõug

Ngorongoro kraatris on vaid ühe järvekese ääres lubatud autost väljuda. Safariautod kogunevad sinna lõunatama. Süüa
tuleb aga auto all, sest peakohal tiirlevad kotkad, kes toitu märgates ründavad.

Lõpuks ometi soe! Dar Es Salaam, suurim linn Tansaanias ja suuruselt teine sadam Ida-Aafrikas, võtab meid vastu öösel 27 kraadise
soojaga. Päeval on siinkandis 33 soojakraadi, niiet igati hea soe.
Arvestades, et Daris elab 3 miljonit elanikku, tekib ettekujutus, et sellise metropoli kesklinn kujutab endast klaasist pilvelõhkujaid
ja uhkeid restorane. Tegelikkuses näevad asfaldi ja liivasegused tänavad välja nagu rõõmsa lärmaka aguli omad.

Kui kellelgi tuleb raskekujuline tähelepanupuudus peale, siis soovitaksin tal soojalt siia tulla. Valgeid inimesi siin eriti ei kohta ja kui
kuskilt välja ilmume, hüütakse Mzungu! (valge inimene, võõramaalane) ja Mambo! (kuidas läheb). Võõrast, kellest võib
eeldada, et ta suahiili keelt ei mõista, tervitatakse Jambo! Igatahes seda muret ei teki hetkekski, et kellegagi rääkida pole. Ja
loomulikult kuulub kõige juurde Hakuna matata! - pole probleemi, ära muretse!

Tänavapildis torkab silma, et inimesed käivad väga ilusate riietega, meestel küll tavalised teksad-teesärk, kuid naistel on hästi selgete
värvidega pikad kleidid, seelikud, värvilised rätikud. Lapsed käivad koolis koolivormiga, ilusad valged pluusid ja üle põlve seelikud
või püksid, sinised või rohelised. Hommikul on nad ilusad säravad, õhtul koolist tulles muidugi küllaltki tolmused ja mudased juba.
Kuna tänavatel on suur tolm, siis jääb üldse arusaamatuks, et inimesed nii kenad puhtad on.

Kohalik naine tuleb turult ehk Hands free Tansaania moodi

Kariakoo turg, Dar es Salaam

Kohalikud imearmsad lapsed kõnnivad koolist koju ja pesevad nägu mingist voolikust.
Tansaania rahvustoiduks on ugali, taignat meenutav pätsike, mis on tehtud maisi- või mingist muust jahust. Süüakse seda
liha- või taimsete kastmetega. Ja muidugi tuleb seda teha parema käega - tänavatoidukohas ei tule keegi selle pealegi, et
mzungu'le lusikat või kahvlit pakkuda.

Tänavatoidukoht Dar es Salaamis ja ugali.

Veel üks tore kohalik toit. Sellel kalal on muuhulgas suht hirmuäratavad hambad.