Seljakotiga maailmas

Sansibari saarele saab Dar es Salaamist kas praamiga või lennukiga. Kuna lennusõit võtab vaid 20 minutit, siis valisime meie
Margusega selle variandi. Muidugi ei aimanud me, et lennukiks on 12-kohaline päevinäinud ja natuke logisev metsavahilennuk,
kus - põlved kõveras - saab otse piloodi seljataga istuda, seljakotid kitsas vahekäigus Õhus püsis see lennuk hästi ja
lendas (vahepeal ikka loperdas) umbes 1 kilomeetri kõrgusel.



Jehhuu, õnnelikult Sansibaril!

Sansibari pealinn Stone Town. Päikseloojangul kogunevad noored mehed randa jalgpalli mängima või teevad
vettehüppeid.

Stone Townis tuleb teha muidugi väikene Freddie Mercury palverännak, kuna see on tema sünnilinn. Ja kus võiks seda
paremini teha, kui mitte Freddie Mercury teemalises baaris?

Margus silmnähtavalt õnnelikuna Mercury baaris.



Vaade samast baarist päikseloojangul.

Sansibari randadest kirjutatakse kui imekaunitest liivaranna ja türkiissinise veega paradiisidest, seega sõitsime järgmiseks
Sansibari läänekaldal asuvasse Jambiani rannakülakesse.

Selles majas olime kodumajutuses. Juhtus olema kõige uhkem maja terves külas.

Meie aed. Kogu küla asubki liiva peal.

Jambiani rand
Sellist tõusu ja mõõna pole ma varem kusagil näinud. Hommikul ulatub India ookean peaaegu majadeni, keskpäevaks
on mõõn viinud vee mitme kilomeetri kaugusele, et siis õhtupimeduse ajaks jälle tagasi tuua.

Mõõna ajal jäävad Sansibari kalameeste paadid kuivale.


Kohalik toidukoht India ookeani ääres. Restoran on põhimõtteliselt täiesti tühi. Kui lähed rääkima, mida soovid
süüa või juua, siis minnakse kohaliku kalamehe käest seda muretsema ja ka jooke tooma. Seetõttu on tuleb kombe
kohaselt käia päeval restoranist läbi, et õhtusöögi osas kokku leppida.

Maasaid on edela-Keenias ja põhja-Tansaanias elav rahvas. Neid on kokku peaaegu miljon, nad on karjakasvatajaid ja sellest tulenevalt
nomaadid.
Rahvusparkidesse sõites näeb laiadel kõrbetaolistel maastikel suurel hulgal nende külasid. Tekib küsimus, millest nende kariloomad
päris elavad. Maasaid ise paistavad kaugele silma oma ilusate peenvillaste punaste ja siniste hõlstidega. Enamasti on meestel ka kepp
käes ja veisekari sabas.

Safariautost möödaminnes tehtud pildid. Omi toimetusi tegevaid maasaisid näeb hulgaliselt.

Taustal on maasaide küla majakesed.
Mõned maasai külad, kus mingit looduslikku veevõimalust pole ja nad peavad seda ostma, ootavad meelsasti safarilt
tulevaid mzungu'sid külla ja müüvad enda tehtud ehteid. Seda võimalust ei jätnud meie safariauto seltskond (Jaana, Margus,
kaks tšiillannat ja tansaanlasest autojuht) muidugi kasutamata.

Tants on nende kommetes tähtsal kohal, külalisi kutsuvad ka endaga koos tantsima.

Maasai külas on igal perel oma majake. Materjalid - puuroikad, veisesõnniku ja mulla - toovad kohale mehed, aga maja ehitab
valmis naine. Selline maja püsib elamiskõlbulik kümme aastat. Kuid kariloomade toiduolude muutumisel võivad nad küla
maha jätta ja kuskil mägedes, paremates tingimustes, uue ajutise küla püsti panna.

Külaelanikud ja nende taga üks küla peremajadest.

Maasaid on mitmenaisepidajad ja samal ajal ka mitmemehepidajad. Põhimõtteliselt jagatakse omavahel kõike. Kui mehele
tuleb teine mees külla, siis kombe kohaselt pakub peremees külalisele viisakalt nii oma voodit kui ka naist.

Kohalik nn lasteaed ei erine eriti millegi poolest meie harjumuspärasest lasteaiast. Koolieast väiksemad lapsed õpivad kasvataja
abil mänge, laule, numbeid, tähti.

Kohalik lasteaiarühm kasvataja ja kahe mzungu'ga.

Tarangire

Põhja-Tansaania rahvusparkidesse alustatakse safarit tavaliselt Arusha nimelisest linnast. Sealt tuleb leida endale sobiv safarikorraldaja
ja paika panna marsruut, siis antakse lahtise katusega džiip koos juhiga ja soovitavalt veel paari lisanduva turistiga samas autos.
Ööbimine toimub keset-eimidagit asutavates kämpingutes, korralikes telkides.
Põhja-Tansaanias asuv Tarangire National Park on looduslikult väga ilus ja mitmekesine: savannid, jõed, mäed, lagendikud. Samas
on ta hea koht, kus näha korraga suurel hulgal elevante.

Elevandikari ületas jõge ja edasi sammusid nad koos väga sihipäraselt meile nähtamatu eesmärgi poole.
Lisaks elevantidele on selles ääretuna tunduvas pargis (kaardilt vaadates on ta teistega võrreldes tegelikult väike) ka ohtralt
sebrasid, impalaid, pühvleid, tüügassigu, baboon'e (suured ahvid) jne jne. Ühed ilusamad loomad, kes muuhulgas ka väga
hea meelega pildistajale poseerivad, on kaelkirjakud.

Kuhu ma pean vaatama?
Mööda rahvusparki sõidetakse lahtise maastikuautoga mööda maastikuteed. Loomad silmnähtavalt ennast autost segada
ei lase. Autojuht on ühtlasi ka giid, kes oskab looduse ja loomade kohta õnneks nii mõndagi rääkida.

Margus teeb selfie't. Selline see lahtine safariauto on.

Sebra taustal olevad puud on akaatsiad (umbrella acacia).

Telk, kus saab safari ajal ööbida.

Ngorongoro kraater

Ngorongoro kraater on maailma suurim tühi vulkaanikraater. Vulkaan ise purskas ja langes sisse juba 2 või 3 miljonit aastat
tagasi. Praegu on seal tõeliselt maaliline pinnavorm - mäekülgede sees laiub tasandikuline rohumaa koos järvekesega,
tasandiku kogupinnaks on 260 km2.

Rohumaa on tõeliseks paradiisiks loomadele, siin on hulgaliselt nii rohusööjaid, kui kiskjaid, linde, jõehobusid. Kraatrisse
sisse saab mööda mäekülge džiibiga sõita.

Esiplaanil pühvel

Thompson gasell

Tähnikhüään jahutab ennast rahulolevalt
Kiskjaid on keerulisem näha, nad ei oota autoraja ääres, et kes sealt tulevad. Kuid põõsastike läheduses võib neid siiski
kaugelt näha.

Emalõvi sööb põõsas murtud pühvlit, sellest ka kergelt verine lõug

Ngorongoro kraatris on vaid ühe järvekese ääres lubatud autost väljuda. Safariautod kogunevad sinna lõunatama. Süüa
tuleb aga auto all, sest peakohal tiirlevad kotkad, kes toitu märgates ründavad.

Lõpuks ometi soe! Dar Es Salaam, suurim linn Tansaanias ja suuruselt teine sadam Ida-Aafrikas, võtab meid vastu öösel 27 kraadise
soojaga. Päeval on siinkandis 33 soojakraadi, niiet igati hea soe.
Arvestades, et Daris elab 3 miljonit elanikku, tekib ettekujutus, et sellise metropoli kesklinn kujutab endast klaasist pilvelõhkujaid
ja uhkeid restorane. Tegelikkuses näevad asfaldi ja liivasegused tänavad välja nagu rõõmsa lärmaka aguli omad.

Kui kellelgi tuleb raskekujuline tähelepanupuudus peale, siis soovitaksin tal soojalt siia tulla. Valgeid inimesi siin eriti ei kohta ja kui
kuskilt välja ilmume, hüütakse Mzungu! (valge inimene, võõramaalane) ja Mambo! (kuidas läheb). Võõrast, kellest võib
eeldada, et ta suahiili keelt ei mõista, tervitatakse Jambo! Igatahes seda muret ei teki hetkekski, et kellegagi rääkida pole. Ja
loomulikult kuulub kõige juurde Hakuna matata! - pole probleemi, ära muretse!

Tänavapildis torkab silma, et inimesed käivad väga ilusate riietega, meestel küll tavalised teksad-teesärk, kuid naistel on hästi selgete
värvidega pikad kleidid, seelikud, värvilised rätikud. Lapsed käivad koolis koolivormiga, ilusad valged pluusid ja üle põlve seelikud
või püksid, sinised või rohelised. Hommikul on nad ilusad säravad, õhtul koolist tulles muidugi küllaltki tolmused ja mudased juba.
Kuna tänavatel on suur tolm, siis jääb üldse arusaamatuks, et inimesed nii kenad puhtad on.

Kohalik naine tuleb turult ehk Hands free Tansaania moodi

Kariakoo turg, Dar es Salaam

Kohalikud imearmsad lapsed kõnnivad koolist koju ja pesevad nägu mingist voolikust.
Tansaania rahvustoiduks on ugali, taignat meenutav pätsike, mis on tehtud maisi- või mingist muust jahust. Süüakse seda
liha- või taimsete kastmetega. Ja muidugi tuleb seda teha parema käega - tänavatoidukohas ei tule keegi selle pealegi, et
mzungu'le lusikat või kahvlit pakkuda.

Tänavatoidukoht Dar es Salaamis ja ugali.

Veel üks tore kohalik toit. Sellel kalal on muuhulgas suht hirmuäratavad hambad.

Selleks, et jõuda Tansaaniasse, tuleb kõigepealt minna Istanbuli. Tegelikult küll mitte, aga kuna lend viis läbi Istanbuli, siis otsustasime siia
ääda pisut kauemaks, et mõni vaatamisväärsus ära näha. Peamine, mida jaanuarikuine Istanbul pakkus, oli kohutav külmus. Temperatuur
oli küll +9 kraadi, kuid seda ilmestas külm udu ja jäine tuul. Meeldivalt müüakse tänaval piima-mee-vürtside koosluses valmistatud kuuma
jooki,

Sahlep on selle hea paksu piimajoogi nimi.
Järgmisel fotol külmetab Margus iidse Hagia Sophia katedraali ees.

Hagia Sophia on 6. ndal sajandil Rooma imperaatori käsul ehitatud tohutult suur basiilika, õigemini kuppelbasiilika, mis oli omaaegne ehituse
ime. Pärast Istanbuli vallutamist osmanite poolt lisati basiilikale minaretid, et katedraali sujuvalt mošeena kasutama hakata.

Õnneks on hoolikalt alles hoitud kõik kaunid kristlikud laemaalingud ja seinamosaiigid.


Iidse tarkuse kõrval tunned ennast imeväikse sipelgana.

Sultanahmet Camii ehk Sinine mošee asub Hagia Sophia vahetus läheduses. Selles 1616. aastal valminud mošeel on kuus minaretti
ning väljastpoolt on ta hall, sugugi mitte sinine. Interjöör on aga mustriline ja rikkalikult kaunistatud.

Sinise mošee interjöör.

Singapur. Marina Bay Sands on uus kolmest kõrghoonest koosnev hotell, mille katusel asub paat, kus on maailma suurim nii kõrgel
(200 m) asetsev bassein. Ilma ääreta Infinity Pool ehk siis lõpmatuse bassein, pikkusega 150 meetrit.


Marina Bay Sands. Esiplaanil see lootosekujuline on teadusmuuseum.

Vaade 42. korruse toa rõdult Gardens by the Bay'le. Esiplaanil rõdulilled.

Et kuulata džunglihääli, tuleb panna jalga matkakingad, võtta kaasa tublisti vett ja sukelduda dzungliradadele.
Esimeseks matkaks sai Penangi rahvuspargi džungel, kuhu sisenedes näeb kõigepealt seal elutsevaid ahve (pikksaba makaagid, kui ma
nüüd ei eksi).



Peale tundidepikkust turnimist erineval maastikul väljus vihmametsa rada Monkey beach'ile. Tegu polnud vaid ranna nimega, vaid seal
üksildasel rannal jooksis ringi ohtralt ahve.

Kutsusime ahve enda juurde...ja see oli viga. Nad nimelt tulidki ja olid üpris agressiivsed. Mida nad meist tahtsid, seda ma ei teagi, aga nad
karjusid meie peale ja lähenesid nii ähvardavalt, et me pagesime nende eest merre.

Monkey beach ja ahvid rünnakul.

Selline nunnu tegutes ka rannal...erakvähk on vist see, kes tühja karbi endale koduks hõivab?

Cameron Highlands

Selleks, et jõuda Cameron Highlandsi, tuli minna bussile. Buss pidanuks sõitma George Townist sinna 4 tunniga - tegelikkuses väljus
buss tund aega plaanist hiljem ja sõitis 5 tundi. Bussijuhil läks teepeal kõht tühjaks, seega tehti kusagilkohas 20 minutine peatus, bussijuht
käis söömas, reisijad ostsid puuvilju. Kellelgi probleeme ei olnud.

Tunniajane bussiootamine George Townis.
Cameron Highlands on mägismaa poolsaare-Malaisia sisemaal. Koloniaalajastul hakkasid inglased sinna rajama teeistandusi. Kuna
Cameroni kliima on jahe (+22 kraadi päeval ja +16 kraadi öösel umbes, ehk siis hea Eesti suveilm), siis on piirkond väga populaarne malaide
hulgas, kes tulevad siia nädalavahetustel jahedust nautima ja puhkama. Lisaks teeistandustele kasvatatakse mäeorgudes ja
-külgedel kõikvõimalikke aedvilju. Enamik mägesid on kaetud aga tiheda džungliga, kus on palju radasid, mida mööda matkajad saavad
turnimas
käia.

Hommik. Üks kohalik tegija peseb siin jões end parasjagu.

Džungel on täis siristamist, huikeid ja haugatusi, mida kahjuks ei ole kuidagi võimalik pildile püüda.

Uskumatul kombel osutus esimestel kilomeetritel täiesti tavapäraselt kõnnitav matkarada lõpupoole peaaegu läbitamatuks. Fotokas tuli
peita kotti, sest püstipüsimiseks oli kõiki käsi vaja. Pealetungiva džungli varju kadunud rada oli keeruline leida, osaliselt tuli turnida mäe
külgede peal liaanidest kinni hoides, sest savine märg pinnas erilist toetuspunkti ei pakkunud. Lõppu jõudes olid aga kõik õnnelikud ja
väsinud, peale kriimude-kraamude ja minu väljaväänatud põlve mingit häda ei juhtunud. Nokkisime kaanid jalatalla küljest ära ja
läksime sparglikasvataja käest küsima, kus oma savised jalad-käed-näo saaks ära pesta. Ühtki inimest me tervel matkarajal polnud kohanud ja
jälgede puudumise tõttu võib arvata, et seal eriti ei käidagi

Metsast väljudes näeb aedviljaistandusi, mis katavad orge ja mäekülgi.

See matkarada päädis kellegi spargli- ja banaaniaias.

Rõõmus hiinlasest sparglikasvataja, kes meile väga meelsasti poseeris.
Edasi hääletasime end teeistanduse poole. Neis käiakse siis selleks, et teeistandused näevad välja tõeliselt maalilised. Muidugi ka
teed joomas ja ostmas.

Üks paljudest teeistandustest Cameron Highlands'il

Teepõõsad oma täies ilus.

Selline on Tanah Rata bussijaam. Sõit Ipohisse.

Söök on Penangi saarel nii oluline asi, et väärib omaette postitust. Penangi peetakse parimate toitude paigaks Malaisias (ma ei oska öelda,
miks ta siis mujal vähem hea peaks olema). Igaljuhul toonitavad Penangist rääkides kõik malaisialased nagu ühest suust saare võrratut
toitu.

Õhtusöök Kampong Ayer
Süüa on Penangil (ja kogu Malaisias) kõige tavalisem tänaval st tänavarestoranis. Tänavatoidukohti leidub tõesti igal pool, toolide ja laudade
ilule suurt tähelepanu ei pöörata, need on plastikust ja suht väsinud. Toitu tehakse sealsamas tänaval - gaasipõletid asuvad kas ratastel kärul
või siis vähe statsionaarsemal köögiosal.

Malaisias on suht võrdselt esindatud nii Malaisia, Hiina kui ka India köök. Lisaks riisile süüakse palju ka nuudleid (Mee). Palju süüakse
taimseid karrisid, kuid valida saab alati ka kana, lammast või mereelukaid.
Malaisia köök on lähedane Indoneesia köögile - kasutatakse palju kookospiima. Toidu ilule ei pööra samuti keegi tähelepanu, tõstetakse
suhteliselt suvaliselt taldrikule ja mingi vaatamisväärsus ta pole. Aga maitse on tõepoolest uskumatult hea! Ja ausalt öelda head olid nad
kõik- sõime nii malai, hiina kui india toite, kes mida eelistab, aga Penangil me keskpärast toitu tõesti ei saanud. Milles see fenomen seisneb -
ei oska öelda. Aga suure tõenäosusega on selleks värskus. Kanaliha veeti George Towni mööda laiali puurides ja kaagutavana - mis võiks
veel värskem olla?

Mee Rebus - nuudlid millegagi (kana või krevetid näiteks) pruunis kastmes. Tüüpiline malai toit.

Osades tänavatoidukohtades saab ise endale toitu tõsta - mitte, et sellest suurt abi oleks - nagunii ei tuvasta ära, mille tükid need kastme
sees on.

Malaide toidukohtades enamasti ei ole mingit alkoholi, samuti mõnedes india kohtades. Hiina ja paljudes india tänavasöögikohtades juuakse
toidu kõrvale Tiger õlut, mis on kohalik. Valikus võib olla ka teist õlut, aga muud alkohoolset jooki pole kuskil. Peamiselt juuakse toidu
kõrvale värsket mahla. Kellele see mõte võõras tundub, see võib proovides kiirelt ümber mõelda, sest mahla serveeritakse ohtra jääga,
nad on kerged, õrnad ja meeletult head, mitte kanged nagu meie pakimahlad.

Selgus, et see karri siin on artišokkidega. Pildil on juures ka arve- need kaks toitu ja mahla maksid kokku 8 RM (ringgitit). Kurss on umbes
üks neljale, mis tähendab, et kogu see konkreetne lõunasöök kokku maksis meile 2€.

Kohalikud hindud tihtipeale kahvlit ega lusikat ei vaja, riisi ja karrit süüakse parema käega.


Georg Town. India moslemite väga ammune tänavarestoran. Kole, plägane, aga toit....ülihea ja värske! Personal on väga õnnelik oma koha
üle.


Need mereannivardad tuli ise leti peal keevaveepotti torgata, kiirelt läbi keeta ja siis kastmeid peale tõsta.

Durian

Durian - The King of the Fruits. Nii teda nimetatakse. Enamikesse hotellidesse on küll nende viimine keelatud, mida tuletatakse
meelde järgneva sildiga:
Põhjuseks on asjaolu, et durian ... haiseb. Aga maitse olla jumalik.
Muidugi tekitas see meis vastupandamatu soovi duriani järele proovida. Esialgu õnnestus meil näha seda vaid puu otsas kasvamas.

Duriani puu koos viljaga.
Rääkisime soovist meie hindust võõrustajale Anniele, kes lubas meile selle ise turult tuua, kuna tema pere seda väga armastab ja me peame
selle saama. Esialgu tundus küll, et durian jääb proovimata, kuna polnud hooaeg ja Annie seda turult ei leidnud. Kuid järgmisel hommikul kutsus
ta meid järsku õue, et tal on midagi meie jaoks. Ja kuskilt oligi ta duriani välja võlunud

Duriani avamine.
Eks ta nüüd ikka haises küll, aga ma ei ütleks, et see midagi nii hirmsat oleks, nagu tutvustused kirjutasid. Ja maitse - nagu mandlikreem
võibolla, selline suhteliselt hea.

Annie oli muidugi väga õnnelik, et me seda sõime.

Penangi saar asub Malaisia poolsaareosa kirderannikul ja tähendab "beetlipähklisaar" (Pulau Pinang).
Saarel asub kärarikas ja askeldav George Town, kuhu me esimesel päeval end kohe ka sisse seame. Ilm on pilves ja väikese vihmapisaraga,
aknast vaadates tundub, nagu oleks külm ja rõske. Kui aga õue minna, siis tegelikult hoopis satud nagu sooja sauna. Malaisias puuduvad
aastaajad ja Penangil on päeval 31-33 soojakraadi, öösiti 25 kanti ja seda aasta läbi. Värskendus hotelli basseinis kulub igaljuhul
ära.

George Town ise aga on vanu kauneid hiinapäraseid hooneid täis, samas kõrval ka koledad hiigelsuured kortermajad. Linnas on ammuseid
aegu elanud kõrvuti malaid, hiinlased ja hindud, kokku ongi kultuuride ja tavade sõbralik sasipundar.

Erinevad ajastud ja stiilid arhitektuuris kohtuvad George Townis.


George Town on Unesco kaitse all oma kauni arhitektuuri ja miljöö tõttu. Sellegipoolest naljalt valget inimest linnas ei kohta. Turiste küll on
natuke, aga need on Hiinast või siseturistid mujalt Malaisiast.

Cheah Kongsi klannimaja
George Townist suundusime edasi Batu Feringghi, mis on Penangi saare suurim rand ja rannaäärne linnake. Ööbima läksime kohaliku
hindu pere juurde kodumajutusse. Hindupere - Annie, Raj ja nende neli last osutusid äraütlemata sõbralikeks inimesteks, öösel vaatasime
nendega koos rõõmsasti Bollywoodi filmi.

Annie perega öine filmiõhtu (tegelikult ei mäleta ma filmist midagi, kuna juttu jätkus meil palju)

Penangil asub liblikafarm-erinevad liblikad, röövikud, nukud ja lilled.

Persiaran Gurney, George Town. Kohalikud ema ja tütar sõeluvad taldrikuga merest kalakesi ja ilusaid teokarpe. Kalad lähevad
kohe kõrvalasuvas tänavarestoranis käiku, teokarbid kaunistuseks

Kek Lok Si

Penangi saare üks kaunimaid vaatamisväärsusi on budistlik Hiina templikompleks Kek Lok Si ehk Paradiisitempel,
mille ehitamist alustati 1890. aastal.


Üks ilupilt ka Kek Lok Si templi künkalt.

Kek Lok Si. Pildil on templikompleksi keskne ehitis - Miljoni Buddha pagood, mis on ehitatud kolmes erinevas stiilis (alumine osa hiina,
keskmine tai ja kroon birma stiilis.)

Kui välja arvata asjaolu, et pühapäeval, vaid 6 tundi enne lennuaega selgus, et Margus siiski saab koos ägedas bronhiidis Helaga haiglast välja
ja ka see asjaolu, et Frankfurti lend tühisti - võib öelda, et meie reis algas igati sujuvalt. Asenduslennud meile ei sobinud, kuna me poleks
jõudnud oma järgmisele edasilennule Malaisias. Lõpuks leiti meile Airbalticu lennud Riiga ja siis Moskvasse (!!!) ja sealt edasi Singapore
Airlines'iga Singapuri. Nii juhtuski, et peale Lufthansa poolt kinnimakstud ööd Ülemiste hotellis leidsime ennast Marguse sünnipäeval
Moskva Domodedovo lennujaamas

Domodedovo lennujaam
Domodedovos jõudsime kiiresti ära tähistada Marguse sünnipäeva väikese šampusega kui tuligi minna Singapuri lennule.

Hea oli see, et Moskvast on Singapuri 2 tundi lühem tee, kui Frankfurtist - vaid 10,5 tundi (ja see, et Singapore Airlines'i teenindus on
super). Hommikul enne kuut olime Singapuri Changi lennujaamas. Kenasti 2,5 tundi oli aega Johor Bahrust väljuva järgmise lennuni. Ja just siis,
kui tundus, et enam midagi ei saa viltu minna...siis taksojuht sõitis kiirteelt JB lennujaama mahasõidust mööda...... tundub uskumatu, aga täpselt
nii ta tegi. Kiirteelt muidugi enam maha sõita ei saanud, niiet tagasi pööramiseks tuli teha 20 kilomeetrine ring. Boarding time oli 8.00, meie
saime taksost tulema kl 8.10. Jooksime, ehkki teadsime, et pole vist enam mõtet. Aga meid nähes karjus turvakontroll oma
raadiosaatjasse midagi...ilmselt, et siin on kaks hingetut valget turisti...ja nii see lennuk meid ära ootaski.
Siit me tuleme, Penang!

(Foto: internetist)
Esialgu nägime kuskil internetis seda paadikujulist basseini ja muidugi tahtsime kohe seal ka ujuda. Tegu on 150 meetri pikkuse lõpmatuse
basseiniga (infinity pool), mis on suurim nii kõrgel asuv bassein terves maailmas. Ja ei jäänudki midagi muud üle, kui hakata ootama
odavat lennupiletivõimalust Singapuri...